Agatha. Kuidas ta sind igatseb, sest ka aasta pärast naasevad mõtted sellele viimasele päevale, mil pererõõmude kolle põles õdusa tulega kaminas ja verandal laual. Sa olid siis liiga ilus, et jätta sind pliidi äärde õhtusööki valmistama, ja su riist oli liiga kõva, et mitte saata seda otse märja kiisuahju. Olid ajad, aga nüüd hetked.
